Zwei Dinge erfüllen das Gemüt mit immer neuer und zunehmender Bewunderung und Ehrfurcht, je öfter und anhaltender sich das Nachdenken damit beschäftigt: der gestirnte Himmel über und das moralische Gesetz in mir.
Kant
Läbi keldritoa lae
kuulen laste kilkeid,
jalamüdinat ja vahel
loobitud klotsi kolksatust ning
ema keelavat häält.
Selle kohal on veel paar lage,
katus korstende ja antennidega
ja taevas, mis algab
tegelikult siitsamast
meie juurest, meie ümbert
ja ulatab nendesamade
aukartustäratavate tähtedeni.
Meiegi oleme taevaelanikud,
nii mõlgutav (nachdenkender) filosoof
kui klotse loopiv laps lae peal
ja kirjanik keldritoas, kes ei tea,
kas ta tunneb suuremat aukartust (Ehrfurcht)
taevaste tähtede, taevaste klotsimajade või
taevase Aruküla liivakivi ees
oma keldriseina taga ja keldripõranda all.