Kareva, Doris: Aja Kuju

Homme on kõigi valgus
Päev, päev, ära püüa mind
Vastu õhtut veel võtame valgust
Kõik kehad on täiuslikult
Kui küllusesarv, kui kõiksuse arv
Augustiööde pimedas põhjas
Su Ornim osa mus varjul
.........Võta mind vahel kui võileiba
.........Hõrk, endastmõistetav, asendamatu
Mees magab veel; meheau
Jõudeaeg tihti on jõuaeg
Küsimus pole mitte
Sa ei ole kellestki parem
Ammendumise jumalik rammestus
Kes on õppinud armastama
Laine lööb kividel ilmsiks mustri
Kes valguses elab, ei vanu
Luule on keele tants
Võrratuid viise on Jumalat kiita
Valguse ülikond viledamaks ei kulu
Mis materjalist on materialist
Tühjus ei lähe tühja
Korgid lõi läbi. Ja närvid
Lootus on lõpus