Vana Armuke (Estonian)
Kui mustade pükste alt paistab valge karvane säär, siis ma muidugi vaatan seda. Vaatan kõhtu pintsaku all, mis pole suurt kasvanud. Vaatan käsi: lavalistujaist on tal need kõige peenekoelisemad. Silmi ei tohiks küll pikemalt vaadata – aga juba on hilja. Kui ta rääkima hakkab, lähen pingesse, lause murdudes nihutan tooli. Olen nagu lapsevanem kooliaktusel.
Nüüd pakutakse viinamarja ja kringlit. Teise saali lähen ma muidugi ainult joogi järele. Vaata aga vaata. No tere. Jälgin ta silmi, kaela ja niudeid: sooje, meetri kaugusel. Mõtlen, kas kunagised kolonistid vaatavad samuti. See maa kuulus kunagi meile. Kuidas teda nüüd puutuda? Kuidas te nüüd hakkama saate – mitte eriti hiilgavalt, eks? Teil on nälg ja epideemiad, sissisõjad ja diktaatorid, keda meil tuleb ohjeldada. Teame põlevaid onne ja autosid, näljast punnis kõhuga lapsi.
Tema hambad ei ussita, põsed ei kärbata, silmad ei puneta. Hingeõhu järgi otsustades pole ta jooma kukkunud. Kolonist uurib kiivalt. Kus siis on need mu jäljed, teise trauma, mu ajalooline õigustus?
Sööme viinamarju ja joome konjakit, söömegi nüüd viinamarju ja joome konjakit. Uploaded by | Sebestyén Péter |
Source of the quotation | https://www.lyrikline.org/en/poems/vana-armuke-7958#.WrjBMbLBDIU |
|
Az ex (Hungarian)
Amikor a fekete nadrág alól kivillan a szőrös, fehér lábszár, persze, odanézek. Nézem a hasat a zakó alatt, alig nőtt valamit. Nézem a kezet: a színpadon ülők közül az övé a legfinomabb. A szemet nem szabadna hosszan nézni – de most már késő. Amikor megszólal, megfeszülök, amikor megtörik a mondata, megmozdítom a széket. Olyan vagyok, mint egy szülő az iskolai ünnepségen.
Most szőlőt és sütit kínálnak. A másik terembe persze csak piáért megyek. Jé, csak nem. Hát, szia. Figyelem a szemét, a nyakát és az ágyékát: meleg, egy méterre tőlem. Azon gondolkozom, vajon az egykori gyarmatosítók is így néznek-e szét. Ez a föld valaha a miénk volt. Hogy kéne most megérinteni? Hogy vagytok mostanság – nem valami fényesen, ugye? Éhínség és járványok, gerillaharcok és diktátorok, nekünk kell őket megfékezni. Tudunk a lángoló kunyhókról és autókról, az éhezéstől puffadt hasú gyerekekről.
A foga nem rohad, arca nem hervad, a szeme nem vörös. A leheletéből ítélve nem kezdett el inni. A gyarmatosító alaposan szemlél. Hol vannak hát az én nyomaim, a másik traumája, az én történelmi igazságtételem?
Szőlőt eszünk és konyakot iszunk, hát ja, most szőlőt eszünk és konyakot iszunk.
Uploaded by | Sebestyén Péter |
Source of the quotation | http://versumonline.hu/vers/az-ex/ |
|